EETELi tegevjuhi arvamus on 24.04.2026 avaldatud toimetatult ka Eesti Rahvusringhäälingu portaalis.
Arutame palju energiahindade ja -julgeoleku üle ning tõdeme energeetika üha kasvavat rolli majanduses ja toimetulekus. Samal ajal jääb tahaplaanile kõige olulisem: meil napib spetsialiste, kes energeetikasektoris vajalikud muudatused ellu viiksid. Ja neid ei tule, kui haridusametnikud, koolid ja ettevõtted ei astu ühte jalga.
Värske OSKA energeetikavaldkonna uuring peaks olema tõsine äratuskell. Järgneva kümne aasta jooksul vajab sektor juurde ligi 5000 spetsialisti – valdavalt elektrikuid, aga ka insenere. Probleemi süvendab töötajaskonna vananemine – elektroenergeetika põhikutsealadel töötajatest jõuab lähema kümne aasta jooksul ligi kolmandik pensioniikka. Tööjõuvajadust kasvatavad ka globaalsed elektrifitseerimise trendid.
Valdkonna järelkasv on aga napp. OSKA hinnangul jääb kutse- ja kõrghariduses energeetikavaldkonnas igal aastal puudu enam kui 100 lõpetajat. Ühelt poolt on õppekohtade arv kohati liiga väike, arvestades nii huviliste arvu kui ka tööturu vajadust. Näiteks ainus elektriala rakenduskõrgharidust pakkuv õppeasutus, Tallinna Tehnikakõrgkool võtab elektritehnika õppekavale vastu vaid 25 tudengit aastas, kuigi konkurss on 7 soovijat kohale.
Vaadates kõrg- ja kutsekoole koos, on viimastel aastatel elektrivaldkonna erialadele sisseastujate hulk siiski kasvanud ja koguni üle 40 protsendi. See on positiivne märk, et senised järelkasvu toetavad tegevused, millesse ka Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit on palju panustanud, hakkavad tulemusi andma.
Huvi ja vastuvõtuvõimekuse tekitamine on aga alles esimesed sammud ̶ veelgi suurem väljakutse on see, kuidas tagada haritud ja tänapäevaseks tööks vajalike oskustega spetsialistide jõudmine tööturule. Täna katkestab elektrialal üle poole õppuritest haridustee ning näeme, et paljud neist, kes jõuavad oskustöölistena kutseeksamini, on omandanud maksumaksja raha eest ebapiisava hariduse. Kutseandjana oleme tunnistajaks murettekitavale statistikale, et ligi kolmandik kutsekoolide lõpetajatest kukub kutseeksamil läbi.
Seega ei ole küsimus ainult mahus, vaid sisus: ka need, kes kooli lõpetavad, ei paku tööturule seda, mida tegelikult vaja. Probleem on süsteemne – kutsehariduse uuendamise näitel tõdesime, et haridussüsteemi kujundamisel ei arvestata tööandjate sisendit, vaid haridusametnike eestvedamisel tehakse vormilisi muudatusi, mis ei kata tööjõuturu vajadusi ega toeta Eesti energeetikale vajalikku arengut.
Tööturu vajadused jäid riiklikust õppekavast välja
Erialaliidu juhina olen pidevalt kokku puutunud elektrivaldkonnas lõhega tööturu ootuste ja haridussüsteemi vahel. Just elektriala moodustab aga suurima osa kogu energeetika järelkasvuvajadusest – puuduolevast 5000 spetsialistist on enamik vajalikud elektrivaldkonnas.
Ka OSKA uuring toob välja, et suurim ja tulevikus üha süvenev puudujääk on elektrikutest ja automaatikutest, kes peaksid tulema kutseharidusest.
Käimasoleva kutsehariduse reformiga on püütud leevendama hakata tehnikaalade järelkasvuprobleemi. Ühe sammuna võeti Haridus- ja Teadusministeeriumi algatusel ette ka elektrivaldkonna riikliku ühisõppekava loomine kutsekoolidele. Eesmärk oli ühtlustada õpetamise sisu ja viia see vastavusse tööturu vajadustega.
Väga tagasihoidlikult, kuid siiski said kaasatud ka ettevõtjad. Erialaliidu koordineerimisel kirjeldasid tööandjad põhjendatud vajadusi ning tegid ettepanekuid õppekava kujundamiseks tööturule ja elektriala arengutele vastavaks. Tööandjate ettepanekute taga on arusaam, et ei vajata mitte kitsalt üheks ülesandeks koolitatud lõpetajaid, vaid elektriala baasettevalmistusega spetsialiste, kes suudavad valdkonnas eri rollide vahel liikuda. OSKA püstitab eesmärgina sama: valdkonna töötajatel on lai ja mitmekesine baasettevalmistus, valdkonna õpe on tänapäevane ja vastab tööturu vajadustele.
Tulemus äsja valminud ühisõppekavas on aga liikunud tööandjate ettepanekutest hoopis vastupidises suunas. Näiteks on loodud väga kitsas turvasüsteemide paigaldamise spetsialiseerumine, mida saab ja peab tööelus katma ehitiste elektriku kompetentsidega. Või siis on elektriautomaatika jagatud hoone- ja tööstusautomaatikaks, mis vastab küll koolide praegusele õpetamissuutlikkusele, kuid on praktikas ebaloogiline ega arvesta ka tööturu loodud kutsestandardeid.
Positiivse arenguna on riiklikku õppekavasse lisandunud võrguelektriku spetsialiseerumine, kuid see piirdub 35-kilovoldise elektrivõrguga, samas kui Eestis on kuni 330 kV ülekandevõrk kasutusel juba 1960. aastatest. Samuti puudub uuest õppekavast transpordi elektrifitseerimise suund, kuigi lähiaastatel on Eesti rongiliiklus elektrifitseeritud ja kiired arengud on elektritranspordi valdkonnas toimunud juba kümmekond aastat.
Seega saab öelda, et muudatus on tehtud eelkõige lähtudes koolide tänasest õpetamise võimekusest, mitte sellest, mida ühiskonnale vaja. See, et sügisest minnakse kutsekoolides üle senise kolme aasta asemel nelja-aastasele ühisõppekavale, tähendab tegelikkuses eelkõige uut nimetust ja õppeaja pikenemist, peamiselt üldainete arvelt. Muudatus võib lihtsustada küll erialasobimatusega õppurite suundumist teise valdkonda, kuid ei aita lahendada sektori tegelikke väljakutseid.
Seega on muudatused jäänud pigem formaalseks, sest senisel kursil jätkata on mugavam. Sarnast tagasisidet «hariduse edendamisele» kuuleb ka teistest valdkondadest, mis viitab, et probleem ei ole omane ainult elektrialale. Ka akadeemik Jaak Aaviksoo avaldas hiljuti arvamust, et koolid kipuvad õpetama seda, mida nad oskavad, mitte tingimata seda, mida ühiskond vajab. Kuigi see hinnang puudutas kõrgharidust, on sama murekoht selgelt olemas ka kutsehariduses.
Ka Riigikontroll on Inseneriakadeemia näitel juhtinud tähelepanu, et haridussüsteem tegutseb sageli ilma selge arusaamata, milliseid spetsialiste Eesti ühiskond tegelikult vajab. Nii ei vii ka näiliselt head algatused meid soovitud tulemuseni.
Raportitest üksi ei piisa
Tööturu ootustest lähtuv õppekava ei ole mõistagi võluvits, mis kõik mured lahendab. Komplekssete probleemide lahendamisel tuleb tegeleda mitme tahuga korraga ning mitmed arengud liiguvad ka elektrivaldkonna järelkasvuküsimuses õiges suunas.
Samas peame hariduse arendamisel lõpetama olukorra, kus valmivad põhjalikud analüüsid ja raportid, kuid nende järeldused ei jõua päriselt otsustesse ja tegevusse. Tean omast kogemusest, kui keeruline on ettevõtjatelt, kes tegelevad igapäevaselt toimetuleku ja äritegevuse väljakutsetega, saada aega ja sisulist panust arengukavade ja uuringute jaoks. Kui nende panus ei leia tegelikku kasutust ja jätkatakse senisel viisil, võib see paratamatult vähendada valmisolekut edaspidi süvitsi kaasa mõelda. Nii nõrgeneb side hariduse ja tööturu vahel, millest kaotab nii Eesti majandus kui kogu ühiskond.
OSKA energeetikavaldkonna uuring ütleb selgelt, et erialane õpe peab muutuma sisulisemaks ja tööturu vajadustele vastavamaks. Tööandjad on oma sisendi andnud – järgmine samm on see päriselt arvesse võtta. Vastasel juhul arutame energeetika- ja majandusprobleeme ka järgmised aastakümned, ilma et nende põhjuseid tegelikult lahendaksime.