EETELi tegevjuhi arvamusartikkel on toimetatult 20.06.2025 avaldatud ka Postimehes.
Uue koalitsioonileppe järgi soovib riik olla lihtne, kiire, tõhus ja innovaatiline, töötades kodanike ning ettevõtete kasuks. Lubatakse bürokraatia kahandamist ja riigi rolli vähendamist. Praktikas liigume aga elektrivaldkonnas hoopis vastupidises suunas.
Näiteks on riigile kuuluv Elektrilevi palkamas juurde sadakond töötajat. Lisaks tühistati Tallinna tänavavalgustuse haldamise hange ning hooldustööd antakse korraldada Tallinna Linnatranspordile. Mõlemad otsused tähendavad elektrikute ja kuluka eritehnika toomist avalikku sektorisse, kuigi turul tegutseb kümneid kogenud teenusepakkujaid sadade spetsialistidega.
Samal ajal läheb vastavalt Eesti Panga avaldatud andmetele meie majandusel endisel kehvasti. 2025. aasta esimese kvartali majanduslangusest tuli suurim osa just energeetikasektorist, mille lisandväärtuse maht vähenes aastaga 22%. Lisandväärtust ei saa luua, kui ettevõtlus taandub. Otsused, mis viivad turupõhisest lähenemisest eemale, pärsivad innovatsiooni ja riigi majanduslikku toimetulekut.
Probleem ei ole olnud erasektor, vaid tellija poolt tööde korraldamine
Elektrilevi on avalikult välja öelnud selge sihi palgata 2027. aastaks juurde 110 inimest, „et tagada iseseisvus kriisiolukordades ja vähendada sõltuvust välistest teenuseosutajatest“.
Tegelikkuses pole „sõltuvuse probleem“ olnud aga teenusepakkujate kvaliteedis või kättesaadavuses, vaid struktuurilistes otsustes. Kui loodi riigi teenusettevõte Enefit Connect, viidi üle poole tuhande võrguspetsialisti Elektrilevist välja, kaasa arvatud juhtimiskeskus. Alles jäänud mõnekümnel töötajal puudus süsteemi üle terviklik kontroll. Uut struktuuri pidas ka Konkurentsiamet tõsiseks probleemiks võrguettevõtte funktsioonide jätkusuutlikul täitmisel.
Ka tormikahjude likvideerimisel ei ole olnud probleemiks mitte erapartnerite võimekus, vaid puudujäägid juhtimiskeskuse töökorralduses. Täna on need kitsaskohad osaliselt parandatud – juhtimiskeskus ja võrgutöötajad on tagasi Elektrilevi struktuuris ning juhtimiskeskuse töösse on sisse viidud muudatusi. Ometi on nüüd valitud elektritööde isetegemise suund, mis toob kaasa hoopis uued probleemid – turumoonutuse, ebaefektiivse ressursikasutuse ja kasvava võrgutasu.
Isetegemine tähendab rohkem kulusid ja vähem paindlikkust
Võrgufirma valitud isetegemise suund tähendab, et lisaks enam kui saja inimese palgakuludele ja neile töökohal vajalikele tugiteenustele ja arendustegevustele tuleb soetada ka kulukat eritehnikat. Tänane praktika näitab, et juba värvatud elektrikuid ja hangitud rasketehnikat pole aga efektiivselt tööle saadud. Uued ressursid seisavad jõude, kuid sajad tuhanded, kui mitte juba miljonid eurod on muudatusteks kulutatud. Samuti on selgunud, et praktikas vajatakse ikkagi erasektorit tegevustes, millega just värvatud ressursi abil peaks nüüd võrguettevõte ise hakkama saama.
Selline turumoonutus muudab turul piiratud tööjõu kasutamise ebaefektiivseks. Teenuse sisseost võimaldaks aga võrguelektrikuid ja tehnikat rakendada just siis, kui neid vaja on – muul ajal saavad nad panustada mujale ja luua suuremat lisandväärtust.
Kui elektrivõrgu regulaarsed hooldustööd tuuakse majja, kaob eraettevõtetel motivatsioon hoida alles senises mahus tehnikat ja meeskondi võrgutöödeks. Tulemuseks on vähenenud valmisolek tõsisteks kriisideks – olukordadeks, kus Elektrilevi enda jõududest ei piisa. Viimane talv möödus suuremate tormideta, aga varem või hiljem need jälle tulevad.
Kuidas toimivad võrguettevõtted riikides, kus vabaturumajanduse kogemus on pikem? Soomes haldavad Elektrileviga võrreldava suurusega võrke näiteks võrguettevõtted Caruna ja Elenia. Neil on Elektrilevist kordades vähem töötajaid, kuid toimib tõhus mudel: mõnisada spetsialisti juhivad võrku, samas kui kõik remont- ja ehitustööd hangitakse turult. On igati põhjust põhjanaabritelt õppida – eriti arvestades, et neil on elektrikatkestuse keskmine kestus tarbimiskoha kohta mitu korda väiksem. Carunal ja Elenial on see alla 90 minuti aastas – nagu näeb ette ka Eesti energiamajanduse arengukava eesmärk 2035. aastaks -, Elektrilevil aga püsinud ainuüksi rikete tõttu viimase kümne aasta jooksul keskmiselt 200 minuti juures.
IT-valdkonna paralleel: riigistamine ei too efektiivsust
Tööjõu liikumine erasektorist riigi suunas ei ole probleem üksnes elektrivaldkonnas − võrdlusena võib tuua IT-sektori arengu. Paljudes ministeeriumides on viimastel aastate jooksul loodud oma IT-majad, kus töötajate arv on järjest kasvanud. Eesmärk − olla iseseisev ja kiirem. Meediakajastuste põhjal on aga tulemuseks dubleerivad süsteemid, tööjõu ebaefektiivne kasutamine turul, erasektori konkurentsivõime kahanemine ning riigitellijatel vähem hoobasid oma majast kvaliteetset teenust nõuda. Nüüd käivad arutelud, kuidas peaks seda turumoonutust tagasi pöörama.
Viivitamatult peaksime sama tegema ka elektritaristute haldamisel. Haiguse edukas ravi algab õigest diagnoosist – kui sellega panna mööda, siis läheb rappa ka raviplaan. Täpselt nii on juhtunud riigi palgale suures mahus elektrikute värbamise ja koosseisu rasketehnika hankimisega. Kui probleemiks oli ebaselge juhtimine ja killustatud struktuur, siis ei lahenda seda uute elektrikute palkamine. See on valediagnoosist sündinud ravi, mis toob kaasa hulgaliselt ebasoovitavaid kõrvalmõjusid.
Võti peitub tarkades hangetes
Elektritööde valdkonnas ei ole probleem turu toimimises, vaid selles, kuidas avaliku sektori tellijad hankeid korraldavad. Kinni on jäädud vanadesse mudelitesse, kuigi turg ja vajadused on ajas muutunud.
Üheks näiteks on tööde kooslused hangetes. Kui samasse hankesse koondatakse hooldus- ja projekteerimistööd, siis võibki tekkida olukord, kus sobiva mastaabiga pakkujaid on vähe või hinnad kerkivad – sest kõik need tööd eeldavad mõneti erinevate ressursside kooslusi, mida ühel ettevõttel ei pruugi olla.
Tuleb jälgida turgu, suhelda pakkujatega ning vajadusel hanked ümber struktureerida – kas kujundada ümber piirkonnad, hangitavate teenuste komplektid või muud tingimused, nii et hanke ülesehitus tagaks parima tulemuse. Selle asemel hoitakse tihti kinni vanast ja mugavast, kuid ajale jalgu jäänud praktikast.
Eeskuju saab võtta taas põhjanaabritest, kes kasutavad ehitussektori avalikel hangetel juba üle kümne aasta allianssmudelit – tellijal ja täitjal on ühine risk ja ühine kasu, mistõttu on mõlemad motiveeritud leidma toimivaid lahendusi ka keerulistes olukordades. Jäik mudel, kus tellija ilma, et toimuks pakkujatega dialoog parimate lahenduste osas, dikteerib ebamõistlikud tingimused, ei sobi enam tänasesse päeva. On lootustandev, et ka riigihangete seadust on plaanis muuta eesmärgiga soodustada olukorda, kus hankija ja pakkuja on ühiselt võimalikult hea lõpptulemuse nimel väljas.
Elektrivaldkonnas on erasektoril olemas oskused ja soov kaasa rääkida paremate ostumudelite loomisel. Meil on kasutada ka rahvusvahelisi praktikaid ja kogemusi Põhjalast ja Baltikumist, mis kinnitavad: konkurentsiturult hankides saab parema tulemuse kui ise tehes.
Paneme riigi ja erasektori parimad teadmised kokku ning loome koos ostumudelid, mis päriselt toimivad. Vajame nutikaid hankeid, mitte rohkem avaliku sektori töötajaid. Vajame koostööd ja konkurentsituru usaldamist, mis loob lisandväärtust ja toob kaasa majandusedu Eestile. On aeg näidata tegudega, et koalitsioonileppes lubatu ei jää vaid sõnadeks paberil.