Arvamusartikkel on toimetatult 07.04.2025 avaldatud ka ERRi portaalis.
Uuenenud valitsusliidu alusleping toob valitsuse ülesannete seas välja majanduskasvu kindlustamise ja riigi tõhusa juhtimise. See tähendab muuhulgas riigi kui targa tellija rolli. Kui soovime, et majandus kasvaks ja areneks, peaks riik keskenduma ainult nendele ülesannetele, mida erasektor lahendada ei saa ning hankima kõik muu konkurentsiturult. Paraku näeme elektrivaldkonnas seni vastupidist suunda – ehk on nüüd, mil ametisse astus värske energeetikaminister, võimalik võtta mõistlik kurss?
Riigi konkureerimine eraettevõtetega tähendab suuremaid kulusid elektritarbijale
Elektrivaldkonnas näeme endiselt olukordi, kus riik konkureerib erasektoriga, ilma et sellel oleks mõistlikke põhjendusi. Nii näiteks pakub riigile kuuluv ettevõte Eesti Energia rida teenuseid, olgu siis käidu- ja elektritööde teenused, mille osutamiseks tegutseb turul sadu eraettevõtteid.
Riigile kuuluv Eesti suurim võrguettevõte, Eesti Energia kontsernis tegutsev Elektrilevi liigub viimastel aastatel targa tellija positsioonist sootuks vastupidises suunas. Selle asemel, et osta teenuseid konkurentsiturult, värbab monopoolne võrguettevõte üha rohkem elektriala oskustöölisi oma palgale. Viimaste aastate jooksul on elektrivõrgu teenindamisega tegelevate spetsialistide arv Eesti Energia kontsernis (olgu siis Elektrilevi või vahepealse vangerdusena Enefit Connecti koosseisus) kasvanud keskmiselt seitse protsenti aastas ja plaanide kohaselt kasvab hoogsalt edasi.
Kui Elektrilevi palgal on täna juba üle 850 inimese, siis samaväärse võrgu- ja töömahuga jaotusvõrguettevõtetel Skandinaavias on töötajaid kordades vähem. Näiteks Soome Caruna Oy-s, mis on mahult Elektrileviga sarnane, töötab ligi 250 inimest ning töötajate arv on viimastel aastatel jätkuvalt vähenenud. Võrgutööd hangitakse erasektorist, mis on võimaldanud paindlikkust, efektiivsust ja seeläbi võrguteenuse hinda optimeerida. Elektrilevi on aga võtnud suuna tuua võrgu hooldus- ja remonttööd enamjaolt oma majja ja hakanud selleks väljaõpetatud elektrikuid erasektorist üle ostma. Palgad, mida riigile kuuluv ettevõte pakub, on erasektorist olulised priskemad ja need kajastuvad lõppkokkuvõttes elektritarbija arvel. Tööjõu liikumine riigiettevõtte palgale moonutab turgu ja kasvatab elektritarbijate jaoks kulusid.
Lisaks on Elektrilevi nüüd veel investeerimas miljoneid eurosid rasketehnikasse, mis on erasektoril elektrivõrkude teenindamiseks olemas. Erasektori ettevõtted on viimastel aastatel suunanud hinnanguliselt kümneid miljoneid eurosid just Elektrilevi vajaduste katteks vajaliku tehnika soetamisse ja oskuste arendamisse, kuid nüüd tekib olukord, kus osalt muutuvad need investeeringud kasutuks ja ressursid dubleeritakse.
Nappi elektrivaldkonna tööjõudu saab tõhusamalt rakendada just erasektoris
Elektrilevi suund tuua hooldustööd oma majja tähendab seega mitte ainult elektritarbija raha raiskamist, vaid ka tööjõuressursside ebaefektiivset kasutamist. Sellel on oma tagajärjed ka rikete kõrvaldamise võimekusele suuremate kriiside olukorras. Erasektori ettevõtted, kes seni pakkusid võrgule hooldustöid ja rikete kõrvaldamist, korraldavad oma tegevuse ümber ja suure tõenäosusega suunavad oma spetsialistid teistele projektidele. Kui tuleb ulatuslik torm ja suuremad võrguavariid, ei pruugi Elektrilevi enam piisavalt lisajõudu saada, kuna erasektor on tööjõu juba mujale suunanud.
Eestis on elektriala kvalifitseeritud tööjõust juba täna nappus ja lähiaastate väljakutsed on suured – lisaks elektrivõrgu uuendamisele tuleb mastaapselt rajada tootmisvõimsusi, salvestuslahendusi ja ellu viia paljud suured projektid, nagu näiteks Rail Baltica või Eleringi välisühendused. Kõik need ettevõtmised vajavad elektriehituse spetsialiste. Selle asemel, et tööjõudu riigiettevõtte palgale meelitada, tuleks vaadata suurt pilti: erasektoris saab töötajaid kasutada paindlikumalt ja tõhusamalt, et kõigi meie energeetikaambitsioonidega toime tulla.
Kannapöörete asemel on vaja toimivat energiamajanduse plaani
Nii riigile kuuluvate ettevõtete kui laiemalt riigi energiapoliitika juhtimisel ei vaja me läbimõtlemata kannapöördeid ega lähtumist parteide või lobbygruppide huvidest, vaid pikaajalist plaani, mis on koostatud asjatundlikult.
Üks asjatundlikkuse näitajaid on usaldusväärne analüüs, mis on läbi viidud valdkonna ekspertide poolt. Näiteks ei saa energeetikarajatiste kulude puhul vaadata vaid võimalikult soodsat ehitusmaksumust, vaid tuleb arvestada nii kulude kui muude mõjudega kogu elukaare lõikes. Samuti tuleb arvestada, et kui kõik suured energeetikaprojektid ellu viia samal ajal, tõusevad hinnad juba tööjõu ebamõistlikult suure nõudluse tõttu. See omakorda mõjutab investeeringute tasuvust ja lõpptarbijale pakutavat energiahinda. Ebausaldusväärne analüüs elektri lõpphinna arvutamisel sai juba palju kõlapinda seoses kolme eelmise koalitsioonipartei juhi väljakäidud ja seejärel peatatud energiaplaaniga. Nüüd tuleb edasi minna paremini.
Kui Elektritööde Ettevõtjate Liit küsis Elektrilevi elektritööde isetegemise kohta tasuvuse ja mõju analüüsi, saime ka riigilt vastuseks, et see info on ärisaladus. On hea meel, et vähemalt riigi energiaplaani puhul tekkis piisav avalik surve, et rehkendused avalikustati. Tulid nähtavale mitmed probleemkohad, mida saab edasises parandada.
Riigi energiaplaani koostamisse tuleb kaasata valdkonna eksperte ja teadlasi – nii nagu kujundatakse laiapinnalist energiapoliitikat näiteks Skandinaavia riikides. Oluline on määratleda selged eesmärgid, mille üks peamisi fookusi peab olema tarbijale võimalikult soodne ja kättesaadav elektrienergia. Samuti peab edukamate riikide eeskujul olema vastutav ametnik või asutus, kes plaani elluviimise eest hoolitseb – mitte selleks, et süüdlast leida, vaid et oleks eestvedaja, seiraja ja eesmärgipärased lahendused.
Läbimõeldud ja läbipaistvalt kujundatud pikaajaline plaan loob stabiilse ja prognoositava keskkonna, kus nii riik kui ka ettevõtted saavad teadlikult planeerida ja investeerida. Täna näeme elektrivaldkonnas, et kui Eestis on olukord ebaselge, leiavad kohalikud elektritööde ettevõtted rakendust ja teevad oma tulevikku suunatud lepinguid juba mujal. Näiteks on atraktiivne turg Rootsi, kus tehnovõrkude taristutele on pikaajaline vaade ja riiklikud investeeringud paremini paigas.
Kuna äkilised suunamuutused ja poolikud plaanid tekitavad elektritarbijaid koormavaid lisakulutusi, on riigil viimane aeg ekspertide abil paika panna suunad, mille jaoks ka ettevõtted saavad hakata valmisolekut seadma. Olgu mere- või maismaatuulepargid, tuumajaam, salvestid või muud lahendused – spetsialistide olemasolu peab olema tagatud nii rajatiste ehitamisel kui ka käitamisel kogu elukaare lõpuni. Targalt tellida tähendab läbi mõelda, miks ja mida me vajame – ja seejärel lasta erasektoril seda võimalikult tõhusalt pakkuda.