Hiljutisel Eesti Päevalehe energeetikakonverentsil rääkis Elektrilevi juht Mihkel Härm sellest, kuidas võrgurikete vähendamiseks on esmane lahendus võrgutasu kasv. Elektritööde ettevõtjad leiavad, et rohkem raha ei too paremaid tulemusi, kui seda mõistlikult ei kasutata ning Elektrilevi sammud võrgukindluse parandamiseks liiguvad vales suunas.
Ettekandes «Miljardi küsimus: kust tulevad rikked ja kuhu kaob raha?“ viitas Elektrilevi juht kümnele halvale päevale, mis elektrivõrku möödunud aastal tabasid ning loogikale mitte lähtuda võimekuse tagamisel neist harvadest juhtumitest, vaid keskenduda ülejäänud 355-le päevale aastas. Paraku näeme elektritööettevõtetes, et Elektrilevi tegelikud sammud liiguvad just vastupidises suunas, eiravad turupõhist loogikat ega taga elektritarbijale võrgutasu mõistlikku kasutamist.
Küsimusele «kust tulevad rikked?» võib mõistagi vastata kiuslikke ilmaolusid süüdistades – mis aga ei saa tulla üllatusena. Rikete põhjusena ei eitanud võrguettevõtte juht ka vähest hooldust ja võrgu uuendamist, jättes kõlama sõnumi, et need on piisavas mahus tegemata seetõttu, et tariif ei anna selleks vahendeid. Toodi välja, et tariifist puuduoleva raha tõttu katab Elektrilevi osa hooldus- ja investeeringukuludest altruistlikult nii-öelda omavahenditest – nagu näiteks laen või omaniku väljavõtmata dividendid. Kuna ka laenukulud jõuavad ikkagi tariifi ning väljavõtmata kasumgi tuleb tarbija makstud tasust, jääb endiselt tõsiasjaks, et võrguteenuse kulud kannab nii või teisiti tarbija. Kes mõistetavalt ootab, et raha kasutataks heaperemehelikult ja teenust juhitaks professionaalselt.
Võrgu seisukorda nähes on Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit (EETEL) väga nõus, et ressursse on juurde vaja − võrgutasu kasv on olnud pidevalt vähesem kui näiteks tarbijahinnaindeksi kerkimine. Soovime aga juhtida tähelepanu, et lisanduv raha toob kasu siis, kui seda paigutatakse mõistlikult – ja just see on pudelikael, millega tuleb tegeleda esmalt.
Kuluka rikke jaoks vahendid leitakse, aga oluliselt soodsama hoolduse jaoks mitte?
Nagu on korduvalt avalikkuses ja ka Konkurentsiameti järeldustes kõlanud, on rikete üks olulisi põhjuseid ebapiisav ja teatud perioodidel koguni drastiliselt vähendatud hooldustööde maht. Üks eredamaid näiteid on 2020. aasta, mil liinikoridoride hooldusmahtu vähendati kolme miljoni euro pealt ühe miljonini aastas. Seevastu kulus samal aastal rikete kõrvaldamiseks üle kümne miljoni euro. Võib mõelda, et rikked tuleb ju likvideerida paratamatult – ent kui kurssi vajalikus mahus plaanilisele hooldusele ei võta, jääb elektrikatkestuste hulk üha kasvama. Näeme, et täiendava efektiivsuse leidmise kohti, mille arvelt jõudsamini ka hooldustöid teha, võrgujuhtimises leidub.
Rikete korral, mil avalikkuse surve on suur, leiab võrguettevõte ressursse kalliks helikopteri-demonstratsiooniks. Kutsutakse appi kümme elektrikut ka Lätist, samal ajal kui Eestist oleks neid võtta kordades rohkem. On arusaadav, et selline pingutuse esitlemine mõjub värvikalt.
Taaskord kõlas ka väide, et möödunud aasta «kümne halva päeva» taolistes olukordades vajaks Elektrilevi 360 rikkemeeskonda, aga saada on vaid sada. See ei vasta tõele: hinnanguliselt on Eestis tuhatkond spetsialisti, kel on kompetents Elektrilevi võrgus elektritöid teha. Seni on Elektrilevi neid lisaks omaenda koosseisus olevatele meeskondadele kaasanud turu valmidusest kordades vähem, kuna enne kriisi on tegemata vajalikud kokkulepped.
Iga kord peale tormi istuvad elektritööettevõtted Elektrileviga maha ja räägivad, kuidas juhtimislikult järgmisel korral asju paremini teha – kuid muutuste ja toimivate lahendusteni jõudmine on läinud enam kui vaevaliselt. Kahjuks on tuua näiteid, kus meeskonnad, kes on tulnud appi tormirikete kõrvaldamisele, on saanud hoopis trahvi plaaniliste elektritööde tegematajätmise eest. Positiivse hiljutise arenguna saab siiski välja tuua, et viimaste kuude jooksul on Elektrilevi korraldanud mitmes piirkonnas rikete likvideerimise hanked. Samal ajal enamikes piirkondades vajab olukord jätkuvalt lahendamist ning ka läbiviidud hangete tingimused ei taga just kõige efektiivsemat ressursikasutust.
Vajadusele korrastada juhtimist ja töökorraldust viitavad ilmekalt tormiolukorrad, mil tööaeg läks 30-40 protsendi ulatuses raisku, kuna rikkemeeskonnad ootasid tööde üleandmiseks või edasiliikumiseks vajalikke kooskõlastusi. Probleemiks on ka see, kui hooldustöid partneritelt tellides usaldatakse põhjendamatult andmebaase, mis ei lähe tegelikkusega kooskõlla. Kui partnerettevõtte töötaja näeb võrgus rikkeohtlikke seadmeid, mis vajaksid väljavahetamist, siis seda teha ei saa, kuna vastavat tööd ei näe plaan ette. Kui seade aga üles ütleb, saab selle erakorraliselt ja kulukamalt asendada rikketöö käigus.
Seega ei ole töökindlama võrgu saavutamise taga üksnes ebapiisav tariif, vaid ka tahe või suutlikkus mõjusamaid tegevusi prioriteetideks seada ja võrku peremehevaatega hallata. Ühe aasta rikkekuludega saaks ära teha mitme aasta liinikoridoride hooldustööde mahu – ja just ennetus peaks olema prioriteediks, mida ootab ka elektritarbija.
Rikkemeeskondade värbamine Elektrilevisse: kulud suured, ent tõenäosus kiiremaks reageerimiseks väga väike
Praegu käib Elektrilevil rikete kõrvaldamine kahe mudeli alusel: ligi pooltes maakondades, kus Elektrilevil on oma rikkemeeskonnad, tuvastavad nad rikke ja tellivad seejärel liini parandama vastava rasketehnika ja oskustega partnerettevõtted ehk protsess käib „kahe lainena“. Ülejäänud maakondades tegelevad nii rikke tuvastamise kui kõrvaldamisega partnerettevõtted, mis on aja- ja rahakasutuse osas efektiivsem.
Nähes turul toimuvaid värbamisi ja kuulates Elektrilevi plaane, on mudelit, kus Elektrilevi koosseisus on ka oma meeskonnad, kavas rakendada üle Eesti. Paralleel võiks olla umbes selline, kui hoones korduvaid tulekahjusid nähes värvata endale tuletõrjebrigaade.
«Kümneks halvaks päevaks» ootelolevate meeskondade värbamine tõstab miljonites eurodes tööjõukulusid, mida on vaja katta võrgutasust. Kui ka nemad hakkavad tegutsema „esimese lainena“ ehk partneritele töövoogu vahendama, on see ebaefektiivne. Kui võrguettevõte soetab aga ka rasketehnika, tähendaks see suurt kulu seadmetele, mida läheb vaja vaid mõned korrad aastas. Meie hinnangul ei muuda turul tööjõu ühest kohast teise liigutamine kuidagi tegutsemist tõhusamaks ning kasvatab võrguteenuse tarbija jaoks kulusid kvaliteeti parandamata.
Konkurentsiturg tagab tarbijale soodsaima hinna
Konverentsil kõlas lavalt sageli, et pea kõik energeetikavaldkonnas tegutsejad on turu-usku: konkurentsiturg paneb asjad paika ning tagab tarbija jaoks kõige soodsama hinna. Elektrivõrguturul loob mängureeglid konkurentsi toimimiseks suur võrguettevõte – see roll aga eeldab tahet ja võimet olla tark tellija.
Paraku on võrguettevõte võtnud suuna minna ajas aastakümneid tagasi ehk kasvatada jõudsalt oma tööjõudu ja kaasnevaid kulusid. See suund kumab läbi mitmete hangete korraldamisest, mis puudutab nii rikketeenuseid kui ka võrgu korralist hooldust, milleks samuti partnereid kaasatakse.
Näeme hangetel pakkumuste hinda ebamõistlikult kergitavaid ehk konkurssidel osalejatele suuri äririske tähendavaid tingimusi, mida tegelikult saaks korraldada teisiti. Näiteks nõutakse hoolduse ja remondi hangete korral valmisolekut nii 100-protsendiliseks täitmiseks kui samas jäetakse võimalus tellida ka vaid 15% mahus. Ainuüksi üks suurem rasketehnika masin, mis sellise lepingu täitmiseks peab olema, maksab paarsada tuhat eurot. Igal ajal peavad masinad ja spetsialistid olemas olema, olgu siis tellimuse tegelik maht 100% või 15% − need käärid on ebanormaalselt suured. Töövõtjate ebakindlust tehnikasse, meeskonna suurusesse ja koolitustesse investeerida lisavad lühikesed lepinguperioodid, milleks on vaid kuni paar aastat.
Tundub paratamatult, nagu oleks selline praktika eelkõige selleks, et saaks põhjendada: turult kas pakkumisi ei tule või on need ebamõistlikult kallid. EETEL ja elektritööde ettevõtjad on pidevalt tähelepanu juhtinud, kuidas saab turult teenuseid hankida selliselt, et tingimused vastaksid nii-öelda tervele talupojamõistusele ega kergitaks põhjendamatult hinnataset. Vaadates võrguettevõtte suunda koondada ka hooldustööde tegemine üha suuremas mahus oma koosseisu võib korrata vaid põhitõde, et riigiettevõte ei saa iialgi olla efektiivsem kui konkurentsiturg.
Tegusaid elektritööettevõtjaid vajame hädasti ka Eesti energeetikaambitsioonide elluviimiseks
Võib küsida, mis ajendab neid kriitilisi kohti avalikkuses tõstatama. Selleks on peamiselt süvenev mure, et pelgalt otsesuhtluses asjad ei muutu. Ka elektritööde ettevõtted soovivad tegutseda valdkonnas, mis on oma ülesannete kõrgusel ja suudab elektritarbijatele pakkuda kvaliteetset teenust.
Näeme, et elektritööde turul on tekkinud teatud turbulents – kuuleme, kuidas spetsialistide värbamisel kasutab võrguettevõte hirmutamistaktikat stiilis, et «kui meile tööle ei tule, saab su töö ühel hetkel otsa niikuinii». Segased signaalid ja turul ebakindluse tekitamine on aga vägagi murettekitav trend, arvestades tulevikuväljakutseid, mis valdkonna ees seisavad.
Energeetikas on murrangulised ajad, plaanitakse intensiivselt nii tuule- kui päikeseparkide, salvestuslahenduste, suurte elektrijaamade ehitusi, võrkude tugevdamist ja töökindluse parandamist. Kõiki neid töid peavad tegema eelkõige needsamad spetsialistid, kelle liigutamine elektrivõrku rikkeid ootama teeb kallimaks nii võrguteenuse kui kahjustab turu toimimist ja elektritarbija huve laiemas vaates. Kutsun üles võrgu töökindlust parandama mõjusate vahenditega, keskenduma tagajärgede ennetamisele ja tegema tarku valikuid. Vastasel juhul võime küsimusele «kust tulevad rikked ja kuhu kaob raha?“ mõne aasta pärast vastata, et kadunud on palju rohkem raha, ent rikete rindel on seis veelgi kehvemaks läinud. Lisaks laiutame käsi olukorra ees, kus riik on võtnud suure hulga eesmärke innovatsiooniks energeetikas – aga nende elluviimiseks vajalikud spetsialistid on laiali jooksnud või istuvad, oodates siis juba kahtekümmet „halba päeva“.
Arvamusartikkel on avaldatud Delfi Ärilehes 26.02.2024.